Lapsena olid mul täitsa heledad juuksed ja soeng sarnanes Maito Gaile. See oli muidugi nii ammu, et pole mõtet keskenduda ajale, mil mu kiharatega veel midagi ei juhtunud peale kasvamise.
      Põhikooli algusaastatel transformeerus värv heleblondist tumeblondiks. Muutumine toimub geenide tõttu, mis võivad avalduda hiljem, toimides sarnaselt elu jooksul tekkiva laktoositalumatusega (kahtlustan, et ka mul on see tekkinud ent arstile ei viitsi minna veel), kui sa tead rohkem, siis kirjuta mulle kindlasti. Iseenesest, on mul alati üpris tugevad, paksud juuksed olnud.
       Oli vist kuues klass, kui hakkasin roosat värvi ihkama. Juuksed olid tollal poolde selga. Kuna mu ema on blondeerimisevastane, siis ta ütles enda sõna ja see jäi seaduseks. Ma jorisesin kaua ja lõpuks leppisime kompromissiga, et värvida võin alates 16. eluaastast. Kahtlemata oli paar rikkumist, korra värvisin pea tumedaks ja sain roosad triibud. Mul ei lähe iial meelest need Swarovski kristallidega efektsalgud...
        Järgmisena juhtus intsident, mis mul siiani kulmud kipra ajab. Ma läksin juuksurisse! Väikse ja arglikuna ei pannud ma isegi tähele, et lubatud paari sentimeetri asemel oli mul umbes 10 cm maha notitud! Ma olin nii jube vihane. Siiani olen.
      Unistus roosadest juustest kasvas iga päevaga ja peagi olin otsustanud, et värvin terve pea. Päev pärast 16. sünnipäeva istusin toolil ja ootasin, kuni (üks teine)juuksur töö lõpetab. Suureks pettumuseks läks blondeerimisega nii kaua, et pidin alles järgmisel kohtumisel tahetud värvi saama. Kõik see ootamine oli seda väärt ja ma olin nii rõõmus, kui enda pead roosana nägin. Mitu aastat ootasin seda hetke! Kõik oli tore. Isegi on hea meel, et nii kaua pidin ootama, saingi pikkust ka juurde. 

     Roosade juustega on muidugi see probleem, et blondeerimine/värvimine peavad muutuma rutiinseks. Juuksuri juures on teenused väga kulukad, niisiis hakkasin kodus värvima. See oli aeg, kus värvilised pead olid veel harv nähtus ja kui tahtsid roosat, pidid tuubitäie kaupa internetist tellima. Ma kasutasin pikka aega Special Effects Atomic Pinki, mis oli väga hea püsivusega. Hiljem pöördusin Colorvibesi, sest sain värvid kiiremini kätte. Tellisin alati La Riche värve, sest need toimisid hästi ja olid mõistliku hinnaga.

Lisaks lasin ühel suvalisel septembrikuu õhtul endale undercut'i lõigata ja lootsin, et see parandab kõik, sest alumine kiht oli täiesti surnuks kulunud. 

      Kahjuks, ei pidanud mu juuksed enam pingele vastu ja head ajad möödusid. Tekstuur muutus kahuseks, otsad olid nii katki, sest ma keeldusin juuksurisse minemast, ja kõik arenes mööda otsi üles. Tupeerisin juukseid iga päev, sest nad ju pidid gravitatsioonile vastu pidama. Ilma lõikamata jäin pikkusest ilma, miski ei läikinud ja kõige rohkem traumatiseeris mind pesemine. Iga kord kui mu juuksed märjaks said oli mul tunne, et sasin kriipivatesse vetikatesse kolm korda rohkem šampooni kui peaks, sest nad ei läinud vahule. 

      Mitte, et kõik need halvad eeldused mind peatanud oleks, jätkasin samas vaimus, ausalt öeldes ei hoolinud ma enda juustest põrmugi ja võtsin neid enesestmõistetavalt, tegemist on ju taasutava varaga. Seis aina halvenes ja lõpuks lasin värvil välja kasvada. Lõikasin õlgadeni. Nüüd olengi enda naturaaltoonis ja vihkan seda. Lõpetuseks võin öelda, et olen enda vigadest õppinud ja hoian kiharaid rohkem, kui kunagi varem. 

Järgmisel korral kirjutan kuidas ja millega enda juukseid jälle heasse seisu saada.