Meil sai toas istumisest kõrini, hüppasime koeraga(Meinhard ehk Mennu) autosse ja sõitsime ringi. Leidsime ilusa kõrvaltee, mis jooksis sirgelt üle suure künka. Rohtteed saatis allee-laadne puustik. Tundsin aukartust nii ürgsete, pikkade puude juures. Alleest vasakul oli üks osa metsa maha võetud ning madalama ala keskpunktist jooksis kaugemasse tukka looklev, üsna kinnikasvanud tee, mida mööda jõudsime kohta, kus oli väike lagendik. Keset platsi seisis post, mille otsas oli telliskivi ja sellest paremale jäi meetrine ring, kus ei kasvanud midagi, kuigi peakohal olid oksad painutatud peavarjuks. Mul oli hirm nahas, tahtsin ruttu ära minna, sest meenus film "Vale pööre".
Ma ei tea kas olen pettunud või mitte.
Sõitsime veel mööda kahtlaselt sirget teed edasi ja nägime sarnast puude surnuaeda, aga seal valitses udu varjates kaugeid kasepuid. Mõtlesin, kuidas nüüd auto järsku ühe veidra mootorihäälitsuse kuuldavale toob, siis surmvaikseks jääb, jättes seiklejad siia külma, üksikusse kohta, kus nad ilmselt õhtu jooksul ära süüakse.
Õnneks pääsesime takistusteta koju.
Teist korda käisime keelatud sihil eile, sest Johan tahtis seal pilte teha ning ka minul polnud värske õhu vastu samuti midagi. Seekord kattis maad lumevaip ja kuna me käisime päevavalges ei olnud enam nii jube. Kohalike nõidade kohtumisplatsil olid maas terad, seemned ja posti otsas asetses lindudele mõeldud rohekas tellis. Tegemist oli täiesti ohutu metsloomade söödapaigaga.
