fotopost

Mariiga Lasnamäe alguses päikeseloojangut vaatamas

6:54 AM

Kui miski muu ei sunni postitama, siis uued pildid on parimaks motivatsiooniks. Käisime Mariiga õhtusel jalutuskäigul Lasnamäe alguses. Või jääb see ikka Kadriorgu? Igatahes, mul on nii hea meel, et see kohtumine sellisele ilusa ilmaga päevale jäi. Oli täiuslikult pilvitu, külma oli -10°C ja jõudsime täpselt õigel ajal erepunast päikeseloojangut vaatama üle kõrgete sildade, mille all kiirustas tipptunni autode vool Lasnamäe poole. Loodan, et fotograaf jäi tulemusega samamoodi rahule, nagu mina.
      Mariil on minu meelest väga omapärane stiil. Pildid on tihti müstilise ghost-towni tundega, udusel taustal mängivad ööelu neoontuled, silma püüavad detailid, kontrastsus ja värvid, värvid, värvid!
Vaadake kindlasti tema pilte siit ja jälgige ka instagramis.














fotopost

Tallinna elu

12:45 PM

Koolis läheb hästi, tervis on korras. Vahel käime linna avastamas, sest on veel nii palju kohti, kuhu ma jõudnud ei ole.













lugu

Sain pureda

1:43 PM




      Üldine tempo on Tallinnas kiirem ja tuul külmem. Septembris elasime kuu aega Telliskivi tänaval ja nüüdseks oleme kenasti pikemaks ajaks sisse kolinud Gonsiori tänavale. Väga veider on linnas elada, kõik võib ju käe-jala juures olla, kuid kooli sõidan ikka pool tundi(kahjuks mitte autoga, nagu vanasti). 
      Tavaliselt sõidan nädala lõpus koju ja seal meeldib mulle alati enda koertega võimalikult palju jalutamas käia. Paar nädalat tagasi aga juhtus nii, et jalutasin neljajalgsete sõpradega sibulasaartele. Alguses läks kõik hästi, lasin nad isegi rihma otsast lahti jooksma. Neile, kes ei tea, siis mul on kodus Saksa lambakoer Morgan ja väike krants Meinhard. Esimesel on üle 8 aasta vanust ja Mennul läheb teine eluaasta.  Muri on alati kuri koer olnud, selle ma ilmselt olingi unustanud. Igatahes, heina sees suutsin ma KOGEMATA suurema koera käpale astuda ja ta tuli mulle automaatselt kallale. Õnn, et mul paksud riided seljas olid. Tagi hammustas ta natuke katki ja puus sai ka kannatada. Astusin muidugi võimalikult ruttu eemale ja peale seda muutus ta uuesti rahulikuks. Oligi nagu meeldetuletuseks, et ükskõik kui palju ma seda koera armastan, ta ei muutu kunagi ja temaga peab ettevaatlik olema.




suvi

Ja nüüd on sügis..

1:44 PM

   
      Näete nüüd! Pool suvest on ilma õigustuseta kirjutamata jäänud.
Suve lõpp oli tempokas, ausalt öeldes on kõik üldse väga kiiresti läinud ja see üllatab mind, kuigi ei tohiks, sest ma ei kanna ju kella käe peal ja ajan argipäevigi sassi, aga mida ma siis üldse tegin juulis/augustis? Võtke seda postitust kui update'i, sest ma üritan teid kurssi viia ja luban ka soodsamat postituste jätku tulevikus.



Meenub, et juuli keskel käisime Positivuse viimasel päeval. Lahkusime päev enne, telkisime kusagil Eesti lõpus-Läti alguses liivaluidetes merekohina saatel, ärkasime vihmaga, sõitsin esimest korda võõrkeelsete siltidega maanteel(ainult 10km, kes neid kilomeetreid ikka loeb!) ja nägin enda pikaaegset lemmikut Grimesi päris oma silmadega, ilma takistava meediumita! Lisaks käisime kuulamas veel selliseid bände/artiste nagu: The Japanese House, Wolf Alice, Cigarettes After Sex ja Iggy Pop. Juuli lõpus jõudis järjekordselt kätte aeg võsule sõita ja nautida viimaseid ilusaid päevi sõpradega. Tõesti oli jutt viimastest ilusatest päevadest. Ära olime kokku kaks nädalat või neliteist päeva ja pool ajast oli väljas vihmane.







August möödus harutades lahti peas keerlevate mõtete lõngakera Tallinnasse kolimisest, üliõppimisest ja muust. Veetsin võimalikult palju aega sõpradega või looduses. Käisin Taevaskojas seiklemas ja perega loomaaias.




See oli üks väga kokkuvõtlik kokkuvõte suve viimastest kuudest. Nüüd olen Tallinnas... Ja uues koolis... Harjun ümber uue elutempoga...Unarusse ma midagi ei jäta, oktoobris kolime pikemaks ajaks uude kohta ning loodetavasti saab paari nädala pärast vaiksemalt võtta, see tõotab rohkem pilte-jutte-postitusi-aktiivsust!

fotopost

Paulaga Raadil

4:09 AM

      Saime tuttavaks nagu paljud tänavu - läbi kõikvõimsa interneti. Nimelt tegi Paula Johanna loosi, kus sai võita photoshooti ja ime kombel olin mina üks õnnelikest võitjatest!
     Tollal jagasin Facebookis veel ühe teise fotograafi loosi, mille samuti võitsin, ent kahjuks ei tundnud pildistaja isegi huvi minu teavitamisest ja täielikuks pettumuseks see jäigi... Paulaga läks teisiti, sest ta kirjutas mulle kohe ja oli vastutulelik! Niisiis on mul Facebooki looside osas kaks kogemust, mille alusel eristada tõsiseltvõetavat fotograafi amatöörist. Ma eeldan, et mõistate kummaks neist pean Paulat.


Ja ühel ilusal pühapäeval kutsus Paula mind jälle endaga kaasa, tegi maagilisi pilte ja tuju heaks!












fotopost

mu ra kad

2:11 PM


Rabades-soodes (leebemal juhul metsades) kolamisest tüdinemine ei ole võimalik. Vähemalt minu puhul mitte.

((Aga enne! Tahan kirjutada, et mul on kohutavalt kiire olnud viimasel ajal. Ühest linnast teise pendeldamine ja sisseastumised ja valikud ja ülikoolid ja õppimine ja pähe õppimine ja kirjutamine ja mõtlemine ja bussisõidud, mis panevad põlved valutama ei ole andnud siiani võimalust korraks maha istuda ja puhata, alati peab mõtlema homsele, sest siis on jälle vaja kuhugile minna või midagi teha. Teatud sündmused on muidugi olnud lõbusad aga ametlikumad asjalood ripuvad ähvardavalt pea kohal. Samas, see ongi elu ja kõik on hästi, kuid ma tahan ausalt, et käesolev pingeline periood üheskoos teadmatusega tuleviku ees juba otsa lõppeks. Loodan, et tehtud töö kannab vilja!))



       Üks ema tuttav teab väga häid kohti, kus kasvab murakaid nii, et maa on kuldne. Võtsime Meinhardi, istusime autosse, tegime peatuse kohalikus Konsumis, et toidu- ja joogivarusid täiendada ning sõitsime Antslasse, et mõõta seda nn. maa kuldsust. Alati, kui satun suuremast linnast väiksemasse tekib sürreaalne tunne, et pisikesed linnad on koduse Tartu kõrval vaid killud. Seevastu kaovad taolised mõtted ruttu, kui meenuvad kõik suurlinnad, kuhu sattunud olen (kasvõi Tallinn)..
      Tuttavad leidsime kohalikust söögikohast, neil oli samuti pisikest kasvu koer kaasas, kes oli õnneks emane. Tähendab, et läbisaamine oli garanteeritud. Väikelinnast veel väiksemasse alevikku, Kobelasse, kestis sõit umbes 15 minutit. Sõitsime mööda rohtunud teed, kus oksad kriipisid autot, jõudes välja lagendikule (parkimisalale). Ma ei olnud kummikutega arvestanud ja eriti ei hoolinud ka, sest varemgi on juhtunud, et satun rappa plätudega ja ainus probleem on olnud kosutava jalavann.
      Selleks, et õigesse kohta jõuda, pidi kõndima. Ilm oli ilus, +30C, turbaväljadel jäid jalanõud viljakasse mulda kinni. Peagi voolas jalge ees oja, millest üle hüpanuna võis hakata murakaid otsima. Kujutage ette, ma tahtsin alguses küpseid murakaid korjata! Vanemad ja targemad kaaslased laitsid idee kohe maha ja käskisid korjata tooreid, sest need küpsevad korvis edasi.














Soovitan lisaks vaadata Paula blogisse, käisime kunagi koos rabas pildistamas.