reis

Esimene nädal Portos

2:13 PM


         Okei, neile, kes veel ei tea - teen enda teise kursuse praktikat Portugalis. Portos elan kaks kuud ja tööl käin Farmácia Barreiroses. Praeguseks on reisi algusest juba möödas tervelt 12 päeva, aga ma mõtlesin et jaotan postitused nädalate kaupa. Miks juba möödas on 12 päeva? Kuidas ma saan ometi kirjutada nädalast kui juba on möödas 12 päeva??? Ärge siis üldse sellele mõelge, et ma ei ole seda blogi mitu kuud vaadanud ja olen siia kirjutamise täiesti ära unustanud. Otsustasin, et istun maha ja kirjutan, aga nii raske on jälle alustada, kaasa ei aidanud ka tõsiasi, et mul oli sellel leheküljel vanus siiani 19. 
     Hea küll, reisiplaan oli selline: Tallinn-Tartu, Tartu-Riia, Riia-London(ja kaheksa tundi lennujaamas passimist), London-Porto. Alguses plaanisingi nii, et sõidan otse Tartust bussiga Riiga, sest Lux Expressi(pidin lausa guugeldama, sest mina kirjutan alati luxekspress) bussid peatuvad lennujaamas. Õnn sai otsa, kui vaatasin aega ja selgus, et viimane buss jõuab lennujaama kell 11, minu lend oli alles 21.40... Jumal tänatud, et mul on nii vahva isa, kes mind oli nõus autoga ära viima(tema sõnade järgi:"Eks isa ikka viskab ära!"), mis oli kindlasti mugavam ja kiirem variant(ta sai tagasiteel trahvi). Lennujaamas mind haaras ärevus - sest ma olen odav Ryanairitüdruk ja ma ei mäletanud, mis värk täpselt pagasiga lendamisel oli. Mõttetu ülemõtlemine, sest kõik läks väga kergesti, sain kohvri antud ja turvakontrollist läbi. Peagi maandusin London Stanstedis, ainus erinevus mu eelnevatest reisidest oli selles, et kuna tegemist oli Ryanairiga, siis ma pidin pagasi layoveriks välja võtma(ja pärast uuesti ära andma) ja see oli kohutavalt tüütu. 
       Lennujaamas oli mul aega 8 tundi. Võtsin otsemaid suuna Burger Kingi, sest ma ei olnud ju õhtusööki söönud. Loll olin, et suure eine võtsin, sest lõpuks ei jõudnud süüa ja viskasin pool ära. Võtsin läpaka ka välja ja alustasin filmi vaatamisega, sest nii läheb aeg kõige kiiremini. Kaugele ei jõudnud, sest Burger King suleti. Asusin uue koha otsingule, kuid Stansted on täiesti jama! Kell oli vaevu 1:00 ja kontrollist sain ma enda piletiga läbi minna alles kell 4:35. Istusin põrandale, vaatasin enda filmi lõpuni ja magasin tunnikese. Kartsin lendu maha magada, aga ma olin nii väsinud! Viimase tunni magasin keset lennujaama, otsevaatega infotahvlile, mitte seina ääres, nagu viisakamad inimesed. Sel hetkel mul oli täiesti savi ja ma magasin niikuinii ainult 10 minutiliste intervallidega. Peale piinarikast ootamist oli kell 4:35 ja kui turvakontrollist läbi, oli aeg juba värava juurde minna. Kohe kui lennukisse istuma sain vajusid silmad kinni. 
       Viis minutit enne üheksat olin kohal, kõik sujus jälle, leidsin metroopeatuse, sain vaevaga pileti ostetud, sest see tsoonide süsteem on algajale väga kahtlane. Kokku on Portos kuus erinevat metrooliini, mis on jaotatud linnas tsoonidesse(11 tsooni) ja piletid on vormis tsoon+arv, nt Z2, millega saab reisida ainult kahes tsoonis. Ilm oli pilvine, pakun, et 15 kraadi. Rentisin endale kaheks kuuks korterist toa, mis asub tänaval Rua de Costa Cabral. Kui Combatentese metroopeatuses väljusin imestasin isegi, kui lihtne oli lennujaamast kesklinna ja edasi korterisse tulla. Ja ma ei eksinud kordagi isegi ära! 
       Kohale jõudes hakkasin juba Sofiale helistama, aga üle tänava tuli tema mees mulle vastu ja ütles, et naine hilineb. Elukohake on mul väga viisakas ja puhas, üürileandjad toredad. Mees, kelle nimi oli vist João, tutvustas mulle reegleid ja vastas küsimustele, pärast viis mu kõrvalmajja kohvikusse ja tegi isegi espresso välja jutu kõrvale. Mul oli mure metrookaardi tegemisega, ning ta ütles, et võib mind kohale viia ja aidata. Tänaval sõitis meist mööda Sofia, edasi viisid nad mind autoga Trindade metroopeatusesse ja andsid sõidu ajal soovitusi, kuhu sööma minna. Kui metrookaart tehtud sai, käisin poes ja tulin koju. 
       Korterikaaslasteks on mul 2 naist, üks on Brasiiliast ja teine Poolast. Poola tüdrukuga ajasime esimesel õhtul juttu, lõhkusime veiniavaja ja jõime veini. Muideks, vein on siin peaaegu sama odav kui vesi. Kaua ei jaksanud ma üleval olla ja läksin varakult magama. Hommikul kohtusin ka Brasiilia tüdrukuga. 
       Nädalavahetusel harjusin eluga ja käisin üksi linna avastamas. Juhtus ka selline asi, et pühapäeva hommikul panin läätsed silma ja need tegid mulle väga haiget, lausa kõrvetasid ja mu silmad olid pärast viite minutit nii ärritunud, et ma ei saanud neid kanda. Tuli välja, et antiseptikut oli veidi lekkinud lendude ajal ja mul olid läätsed sellega samas kotis. Vahetasin vedeliku ära ja mõtlesin, et proovin homme uuesti ja kui siis ka ei sobi viskan ära.
       Esmaspäeval pidin kell 9:30 olema praktikabaasis. Proovisin hommikul uuesti läätsesid silma panna. Viis minutit oli hästi ja pärast seda ei olnud  enam üldse hästi. Inimesed, kellest ma hommikul mööda jalutasin arvasid, et ma nutan, sest mul olid silmad punased ja pisarad jooksid. Kui apteeki jõudsin, ütlesin enda juhendajale kohe: "I'm not crying, I just had some trouble with my lenses." Esimene praktikapäev oli segadusttekitav, väsitav ja lühike. Sain teada, et terve aja töötan laboris. Enamuse ajast vaatasin, kuidas teised asju teevad. Kell 13 sain juba koju. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja 25 kraadi sooja. Otsustasin minna jalutama ja leidsin miljonivaatega pargi. Kui nelja paiku koju tulin, tabas mind kultuurišokk, sest mu Poolast pärit korterikaaslane sõi spagette magusa kastmega. Kaste koosnes maasikatest ja mingisugusest koorest. 
        Teisipäev oli veel väsitavam, sest siis ma aitasin kõiki nii, kuidas oskasin ja õppisin palju uut. Üks asi, mida ma ei suuda mõista, on see kuidas nad suudavad kõik päev otsa istumata olla, kui mina koju jõudsin lõid mu jalad tuld! 
      Kolmapäev oli riiklik püha ehk vabaduse päev ehk töölt vaba päev. See tähistab 1974. aastal toiminud revolutsiooni, millega lõppes autoritaarne diktatuur. Sel päeval avastasin jälle linna, sõin jõe ääres lõunat ja käisin poodides. 
   Neljapäeval tegin endale hommikul suure salati kaasa ja jalutasin tööle(kui olete huvitatud ka toiduteemalistest postitustest siis andke mulle allpool teada!!!). Sain lõpuks ise valmistada ravimeid, enamasti tegin kapsleid. Ilmselt hingasin ka midagi sisse, sest mu nina kiheles pool tööpäeva ja naljakas seik oli indooliga, mida Veronica mõõtma pidi. Indool on väikeses koguses meeldiva jasmiinilõhnaga, suures koguses roojahaisuga. Veronica pani koha maski ette ja ütles et tema seda ilma maskita teha ei suuda. Mina olin skeptiline ja ei uskunud, et see nii hull on, sest ma ei teadnud ju täpselt kui suur kogus indooli on "suur kogus", aga jumal hoidku, see lehk võttis mul hinge kinni ja püsis laboris veel mitu tundi, rääkimata haisust, mis mu juustes veel oli õhtul kui koju tulin. Peale tööd sain enda kursusekaaslastega kokku, kes teevad praktikat samas linnas, ent teises praktikakohas. Kodus tegid brasiillased nalja. Polén oli enda sõbranna külla kutsunud selleks, et nad saaksid koos keeta end kodumaal kuulsat magustoitu kondenspiimast ja võist. Ma tulin vaatasin rahulikult enda toas filmi ja maitsta ma seda ei saanud, sest ma olin hambad juba ära pesnud. Kui umbes 23 paiku köögist vett tooma läksin, märkasin, et nad sõid juba teist laari ja olid ekstra uue purgi kondenspiima nimel ette võtnud 40 minutilise teekonna Continentesse ja tagasi. Magustoidu nimi on brigadeiros, aga nemad ei lisanud šokolaadi.
      Reedel läks ilma külmaks ja jäi selliseks - 11 kraadi ja pilvine, kohatise vihmaga. Lõunapausil istusid minuga üks vanem ja üks noorem naisterahvas ning vanem küsis kohe milliseid tudengibaare ma tean. Ma ei teadnud veel midagi peale Erasmuse baari, ning ta ütles mulle kohe:" You have to go to Cafe 77, they have cheap beer, only 0,5 euros." Nad soovitasid mulle veel mitmeid baare ja nüüd mul oli vaja leida ainult keegi, kes viitsiks minuga kaasa tulla. Kodus rääkis Magda mulle  juunis toimuvast festivalist, tegin impulsiivse ostu ja nüüd ootan 7. juunit, sest siin lähmegi NOS Primavera Soundile, kus esinevad muuhulgas Lorde ja Father John Misty!!! Õhtul sättisin sammud kursusekaaslase Marija juurde, sest tema oli nõus minuga välja tulema. Eksisin esimest korda Porto tänavatele ära, sest Google maps viskas hakkas niimoodi jurama, et mu asukoht oli totaalselt vale! Õnneks suutis üks portugallane mulle kätega ära selgitada kuhupoole ma minema pean. Peale paari pokaali asusime Cafe 77 poole teele.  Ööelu erineb Eesti omast sellega, et siin hakkavad inimesed öösel ringi liikuma alles pärast 00. Tänavatel oli rahvast palju ja kõik baarid, kus käisime olid väga pisikesed. Erasmuse baari minek oli kõige vaevarikkam, sest seal oli meiega konkureeriv rahvamass ees ja keegi koperdas mulle otsa nii, et mu tagi ja tossud olid sangriaga koos.
        Laupäeval käisin mäkis, ilmselgelt. Veel vaatasin filme ja magasin. Pühapäeval käisin kaubanduskeskuses, sest mul oli veel paari asja vaja ja ostsin Continentest kilo karpe. Tegin õhtuks endale mereannipastat ja jõin veini. Päris igav. 
Esimesed nädalad on ikka kohanemiseks uue keskkonnaga ja ma loodan, et sul ei olnud üksluine mu igapäevastest toimetustest lugeda. Siit tulevad pildid:





































fotopost

Mariiga Lasnamäe alguses päikeseloojangut vaatamas

6:54 AM

Kui miski muu ei sunni postitama, siis uued pildid on parimaks motivatsiooniks. Käisime Mariiga õhtusel jalutuskäigul Lasnamäe alguses. Või jääb see ikka Kadriorgu? Igatahes, mul on nii hea meel, et see kohtumine sellisele ilusa ilmaga päevale jäi. Oli täiuslikult pilvitu, külma oli -10°C ja jõudsime täpselt õigel ajal erepunast päikeseloojangut vaatama üle kõrgete sildade, mille all kiirustas tipptunni autode vool Lasnamäe poole. Loodan, et fotograaf jäi tulemusega samamoodi rahule, nagu mina.
      Mariil on minu meelest väga omapärane stiil. Pildid on tihti müstilise ghost-towni tundega, udusel taustal mängivad ööelu neoontuled, silma püüavad detailid, kontrastsus ja värvid, värvid, värvid!
Vaadake kindlasti tema pilte siit ja jälgige ka instagramis.














fotopost

Tallinna elu

12:45 PM

Koolis läheb hästi, tervis on korras. Vahel käime linna avastamas, sest on veel nii palju kohti, kuhu ma jõudnud ei ole.