juuksed

Kuidas ma enda juuksed tagasi normaalsesse seisu sain

8:13 AM

      Jõuame nüüd ringiga selleni, kuidas ma juuksed uuesti heasse seisu sain pärast arvutuid värvimisi ja rikkumisi, et ikka positiivse tundega asjale joon peale tõmmata.

  •       Esimene, mida ette võtsin oli lõikamine. Katkised otsad vohasid nii hirmsalt, et lõikasin õlgadeni. Kuna mulle on sisse juurdunud usaldamatus juuksurite vastu, siis lasin emal selle töö ära teha. Ei oska öelda, kas see oli hea mõte, sest tagasi vaadates see tulemus nii super ei olnud. Küll aga oli see värskendav kogemus, sest lühikesi juukseid omasin viimati väga ammu ja nii tore oli vaadata terveid juukseotsi. Veel, tegin lubaduse hakata iga kuu(iga paari kuu tagant) juuksuris käima, et vältida seda katastroofilist juuksekaotust, mis tuleneb katkistest otstest. See ausalt päästab.
  •       Teine oli see, et pidin ütlema range EI tupeerimisele, mida ma kangesti armastasin teha. Lõpptulemus oli ilus, sest mul tundus olevat kõvasti rohkem juukseid, mis näisid välja kohevamad. Reaalsus on see, et vastukarva tõmbamine teeb rohkem kahju, kui arvatagi oskasin. Kindlasti ei ole tegemist kiirete tulemustega, mispärast olingi veendunud, et rikkumine on minimaalne. Tupeerimine on sõna otseses mõttes juukseraku kahjustamine, sest vastukarva kammimine tõmbab kiud lahti, kuni need hargnevad juuksekarva küljest i g a v e s e k s.
  •       Kolmas teguviis puudutab kuumust. Kõik tarvikud, mis töötavad elektriga on saatanast. Võin öelda, et selle punktiga minul isiklikult probleeme ei olnud. Ei ole iial olnud krooniline juuksesirgendaja ega saa ka selleks. Normaalne oleks kuumaga töödelda juukseid üks kord nädalas. Mida vähem -  seda parem. 
  •       Neljandana toon välja hoolduse. Minu meetod on väga lihtne, sest ma ei viitsi üle pingutada. Jah, targem ostaks ökoÅ¡ampoone ja üleüldse juuksetooteid, mis ei sisalda sulfaate, parabeene, alkoholi ega lõhnaaineid. Vahel ei jõua nii põhjalik olla ja ma kasutan jätkuvalt suvalisi Å¡ampoone. Ent ma armastan juuksemaske teha, sest need annavad häid tulemusi kohe. Kõige paremini on minu juustele mõjunud oliiviõli, mille jätan võimalikult kauaks pähe. Katsun seda teha korra nädalas ja palsamite kasutamise olen üldse unarusse jätnud, huvitaval kombel ei ole neid enam tarviski. Lisaks peab meeles pidama, et kasulik on pead võimalikult vähe pesta. Kes ei proovi, see ei saa teada. 
  •       Viies asi on juuste kinni hoidmine. Eriti puudutab see uneaega, sest pidev ringi vähklemine soodustab samuti kiudude purunemist(nagu kõik muu ka). Nüüd ma üritan alati enne magama jäämist juuksed kinni panna, sest see on mõistlik samm, mida astuda tervemate juuste poole ja võtab vähe aega ka.

      Käisin jaanuaris juuksuris ja juuksur ütles, et juuste seis on väga hea, ta ei oleks arvanudki, kui ma ei oleks rääkinud enda kohutavatest pattudest. Järelikult see meetod töötab minu juustel hästi.

juuksed

Kuidas ma enda juuksed vabatahtlikult ära rikkusin

8:36 AM

Ma tahan kirjutada juustest ja alustama peab sellisel puhul täitsa algusest.




Lapsena olid mul täitsa heledad juuksed ja soeng sarnanes Maito Gaile. See oli muidugi nii ammu, et pole mõtet keskenduda ajale, mil mu kiharatega veel midagi ei juhtunud peale kasvamise.
      Põhikooli algusaastatel transformeerus värv heleblondist tumeblondiks. Muutumine toimub geenide tõttu, mis võivad avalduda hiljem, toimides sarnaselt elu jooksul tekkiva laktoositalumatusega (kahtlustan, et ka mul on see tekkinud ent arstile ei viitsi minna veel), kui sa tead rohkem, siis kirjuta mulle kindlasti. Iseenesest, on mul alati üpris tugevad, paksud juuksed olnud.
       Oli vist kuues klass, kui hakkasin roosat värvi ihkama. Juuksed olid tollal poolde selga. Kuna mu ema on blondeerimisevastane, siis ta ütles enda sõna ja see jäi seaduseks. Ma jorisesin kaua ja lõpuks leppisime kompromissiga, et värvida võin alates 16. eluaastast. Kahtlemata oli paar rikkumist, korra värvisin pea tumedaks ja sain roosad triibud. Mul ei lähe iial meelest need Swarovski kristallidega efektsalgud...
        Järgmisena juhtus intsident, mis mul siiani kulmud kipra ajab. Ma läksin juuksurisse! Väikse ja arglikuna ei pannud ma isegi tähele, et lubatud paari sentimeetri asemel oli mul umbes 10 cm maha notitud! Ma olin nii jube vihane. Siiani olen.
      Unistus roosadest juustest kasvas iga päevaga ja peagi olin otsustanud, et värvin terve pea. Päev pärast 16. sünnipäeva istusin toolil ja ootasin, kuni (üks teine)juuksur töö lõpetab. Suureks pettumuseks läks blondeerimisega nii kaua, et pidin alles järgmisel kohtumisel tahetud värvi saama. Kõik see ootamine oli seda väärt ja ma olin nii rõõmus, kui enda pead roosana nägin. Mitu aastat ootasin seda hetke! Kõik oli tore. Isegi on hea meel, et nii kaua pidin ootama, saingi pikkust ka juurde. 



     Roosade juustega on muidugi see probleem, et blondeerimine/värvimine peavad muutuma rutiinseks. Juuksuri juures on teenused väga kulukad, niisiis hakkasin kodus värvima. See oli aeg, kus värvilised pead olid veel harv nähtus ja kui tahtsid roosat, pidid tuubitäie kaupa internetist tellima. Ma kasutasin pikka aega Special Effects Atomic Pinki, mis oli väga hea püsivusega. Hiljem pöördusin Colorvibesi, sest sain värvid kiiremini kätte. Tellisin alati La Riche värve, sest need toimisid hästi ja olid mõistliku hinnaga.



    Peale aastat roosade juustega hakkasin lilla vastu huvi tundma. Mõnda aega kandsin lillat ja iga kuuga muutusin pastelsemaks. Pastelne algas peast ja liikus edasi mu riietesse. Tähendab, et ma sattusin pastelsesse ringlusesse. Ma teadsin, et olin leidnud endale ideaalsed toonid.
Lisaks lasin ühel suvalisel septembrikuu õhtul endale undercut'i lõigata ja lootsin, et see parandab kõik, sest alumine kiht oli täiesti surnuks kulunud. 






      Kahjuks, ei pidanud mu juuksed enam pingele vastu ja head ajad möödusid. Tekstuur muutus kahuseks, otsad olid nii katki, sest ma keeldusin juuksurisse minemast, ja kõik arenes mööda otsi üles. Tupeerisin juukseid iga päev, sest nad ju pidid gravitatsioonile vastu pidama. Ilma lõikamata jäin pikkusest ilma, miski ei läikinud ja kõige rohkem traumatiseeris mind pesemine. Iga kord kui mu juuksed märjaks said oli mul tunne, et sasin kriipivatesse vetikatesse kolm korda rohkem Å¡ampooni kui peaks, sest nad ei läinud vahule. 



      Mitte, et kõik need halvad eeldused mind peatanud oleks, jätkasin samas vaimus, ausalt öeldes ei hoolinud ma enda juustest põrmugi ja võtsin neid enesestmõistetavalt, tegemist on ju taasutava varaga. Seis aina halvenes ja lõpuks lasin värvil välja kasvada. Lõikasin õlgadeni. Nüüd olengi enda naturaaltoonis ja vihkan seda. Lõpetuseks võin öelda, et olen enda vigadest õppinud ja hoian kiharaid rohkem, kui kunagi varem. 


Järgmisel korral kirjutan kuidas ja millega enda juukseid jälle heasse seisu saada.