Meil sai toas istumisest kõrini, hüppasime koeraga(Meinhard ehk Mennu) autosse ja sõitsime ringi. Leidsime ilusa kõrvaltee, mis jooksis sirgelt üle suure künka. Rohtteed saatis allee-laadne puustik. Tundsin aukartust nii ürgsete, pikkade puude juures. Alleest vasakul oli üks osa metsa maha võetud ning madalama ala keskpunktist jooksis kaugemasse tukka looklev, üsna kinnikasvanud tee, mida mööda jõudsime kohta, kus oli väike lagendik. Keset platsi seisis post, mille otsas oli telliskivi ja sellest paremale jäi meetrine ring, kus ei kasvanud midagi, kuigi peakohal olid oksad painutatud peavarjuks. Mul oli hirm nahas, tahtsin ruttu ära minna, sest meenus film "Vale pööre".